Akumulatsiooniala

Akumulatsiooniala on ala, kus lumesadu koguneb ja ületab ablatsiooni kaod (sulamine, aurustumine, sublimeerumine).

Suveajal külmades piirkondades (pooluste juures või suurtel kõrgustel) sajab rohkem lund maha (akumulatsioon), kui sulab (ablatsioon) ning nii tekib akumulatsiooniala.^[1] See asub liustikul firnist ehk sõmerlumest kõrgemal, sest lumi ja jää peavad aasta läbi püsima. Piirkondi, kus lumi ja jää liustikusüsteemist kaovad, nimetatakse ablatsioonialadeks. Ablatsiooni saab mõõta liustiku ühes punktis või liustiku mis tahes piirkonnas ja ühikud on meetrid.

Enamiku liustikke võib jagada kaheks alaks: sisemine või ülemine tsoon, kus aastane akumulatsioon ületab ablatsiooni kaotused, ning väliseks või alumiseks tsooniks, kus ablatsioon ületab akumulatsiooni. Need kaks tsooni on tuntud vastavalt kui akumulatsiooniala ja ablatsiooniala, mis on omavahel eraldatud tasakaalujoone kõrgusega (ELA), kus aastane akumulatsioon ja ablatsioon on võrdsed.^[2] Liustiku tasakaalujoone asend tähistab liustiku pindala, mis eraldab akumulatsioonitsooni ablatsioonitsoonist, kui aastane akumulatsioon ja ablatsioon on võrdsed.

Kuna globaalne soojenemine on tõsiseks ohuks Euroopa liustikele, on paljude liustike akumulatsioonitsooni alumine ots liikunud mägedest kaugemale. Selle põhjuseks on asjaolu, et keskmise temperatuuri tõustes liigub lumeliin (punkt mäel, mille kohal lumi püsib aasta läbi) mäest edasi.

Enamik Euroopa liustikke on taandumas, mis tähendab, et igal aastal on ablatsioon (lume ja jää kadu) suurem kui akumulatsioon (lume ja jää lisandumine).^[3]