Naiskirjandus

Naiskirjandus on kirjanduse alaliik, mille teemad hõlmavad peamiselt naiste elukogemust ja läbielamisi ning kirjanikud võivad olla nii mehed kui ka naised.

Naiskirjandust võib lugeda kirjanduseks, mille võib olla kirjutanud naiskirjanik ja mis ei pea sisaldama feministlikku sisu. On ka pakutud, et naiskirjandus seletab naise sisemaailma ja selle võib olla kirjutanud ka mees, kuid niiviisi võib olla võimalik, et ei suudeta luua soovitud pilti. Peamiselt tuntakse aga naiskirjandust kui feministlike eesmärkidega kirjandust, mis kehtestab naiste õigusi.[1]

Mõiste levis Eestis 1990. aastatel ja selle sisu kujundas läänemaailmas levinud feministlik kirjandusanalüüs.[2] Naiskirjanduse mõiste leevendab feminismi ja sellega seotud feministliku kirjanduse negatiivset mainet. Viimane on seotud kindla ideoloogiaga, puudutades naiste soolist ja sotsiaalset marginaliseeritust.[3]

Naiskirjanduse tulem on naiskirjutus (pr écriture feminine, ingl women’s writing), mis peamiselt käsitleb naise kehalisi aistinguid.[4] Naiskirjutus on tihti omaelulooline, sel viisil püüavad naiskirjanikud tõusta meeskirjanike poolt hõivatud kirjandusparnassile. Naiskirjutuse roll on tõsta esile „naise hääl“ kirjanduslikus tekstis.[5]

  1. OKIA. (2011). Kas naiskirjandus on olemas? Sirp. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kas-naiskirjandus-on-olemas/
  2. Annuk, Eve; Talviste, Eret (2023). "Naised ja proosa. Pilk XX sajandi alguskümnendite eesti kirjandusele". Keel ja Kirjandus (8–9): 747- 748.
  3. Kareva, Doris (21.04.2011). "Kas naiskirjandus on olemas?". Sirp. Vaadatud 2. aprill 2024.
  4. Marling, Raili; Talviste, Eret (2022). "Võõristusest läheduseni. Kehad ja meeled Emil Tode „Raadios"". Keel ja Kirjandus (5): 388.
  5. Ross, Johanna (detsember 2021). "Inventuur soos ja proosas. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandusmaastikul". 12. Vaadatud 1. aprill 2024.

Naiskirjandus

Dodaje.pl - Ogłoszenia lokalne